Püüdsime välgu kinni ja panime purki, igaval õhtul tore alternatiiv teleka vaatamisele.

Tegelikult on tegu kõrgepingelaboris asuva veega pooleldi täidetud klaaspurgiga. Klaaspurgile on asetatud läbiviikisolaator nii, et isolaatori keskmes asuva elektrijuhi alumine osa asub purgis sees ja ülemine osa asub purgist väljaspool. Klaaspurk on asetatud maandatud metallplaadile ning läbiviikisolaatori juhi ülemine osa on ühendatud latiga, mille potentsiaali saab tõsta tema külge ühendatud kõrgepingetrafoga.

Videos tõstetakse sujuvalt kõrgepingetrafo väljundpinget ehk teisisõnu tõstetakse purgis asuva elektrijuhi potentsiaali (kusjuures ärge unustage, et klaaspurgi all asuv metallplaat on ikka maandatud ehk 0 potentsiaaliga).

Välguks, kui selliseks nimetatakse kõnekeeles ikka taevast tulevat pikselööki maasse või siis täpsemalt öeldes õhu läbilööki. Antud videos nähtavad “piksenooled” on tegelikult liuglahendused, mis tekivad enne läbilööki. “Elekter” otsib kohta, kus ta saaks “maa” poole liikuma hakata. Praegusel juhul eraldab kahte elektroodi (pingestatud juhti ja maandatud metallplaati) dielektrikust klaaspurk, mis ei lase voolul tekkida. Jah Te lugesite õigesti, siin videos nähtavas katses pole voolu – kui ühendada skeemi ampermeeter, siis see näitaks ümmargust nulli. Teoreetiliselt tegelikult vool ikkagi tekib, sest liuglahendusega kanduvad laengud ümbritsevasse keskkonda, kuid see on väga väike.

Vesi on purki pandud lihtsalt efekti lisamiseks, sest vesi on hea elektrijuht ja võimaldab liuglahendustel palju paremini tekkida kui õhk – tulemusena kaasneb rohkem silmailu.

Ka looduses esinev pikne toimetab täpselt sama moodi, lihtsalt liuglahendused on silmale pikse puhul nähtamatud. Liuglahenduste kohta vaata lähemalt: